+ LAHKUMINE +
- By varrak
" Hällist"
>
>>
>>>
KOTKA TIIVALÖÖK VIIB JÄTKUVUSE
JÄTKUVUSE KATKEMISEGA ALGAB NÕIDUS.
JÄRGMINE HETK LEIAME END PIDETUS MAAILMAS
MAAILMAS MIS EI KANNA
VÕÕRAS MAAILMAS
PIDETUS , ENT NÕIDUSLIKUS
MAAILMAS , KUS MISKI EI OLE NII NAGU OLEME HARJUNUD
MAAILMAS KUS OLEME KOGUM OSADEST
"LAME KRISTALLUDU"
MAAILM KUHU TÕI KUKKUMISE HETK
HETK KUI MAAILM EI KANDNUD ENAM
HETK KUI VANA MAAILM PEATUS
HUKUB , KES POLE PIISAVALT TÜHI
TÜHI PÄÄSEB , KOTKA SELJAS
TÜHJUSE VAIKUSES KOGUTAKSE KURISTIKKU KADUV MAAILM
TÜHJUSE VAIKUSES , KOTKA SELJAS , JÕUTAKSE HETKEGA MAAILMA ÄÄRELE
JÄTKUVUS KATKEB. VANA MAAILM PEATUB
>>>
>>
>
NÄEN PIMEDUSE LAOTUMIST
NÄEN KOTKA PIIRJOONI
LENDAN PIMEDUSES
PIDETUS MAAILMAS
MAAILMAS MIDA POLE VEEL PIDEVUSE NIIDIGA KOKKU TRAAGELDATUD
KUJUTUS MAAILMAS
MAAILMAS ENNE HOMSET
NÄEN KOTKA TIIVAKONTUURE
NÄEN SUURT VAIMU
UUE AJASTU KUULUTAJA SÕJAMEHELE ON KOTKAS
LAHKUME , ET TULLA TAGASI
ET MINNA EDASI
UUDE MAAILMA
SISEMISSE PAPUASSE
Inimese ebatäiust iseloomustab osalt just kosmiline rütm. Kõik nagu looduseski. Et taastoota ,peab miski olema seda hävitanud. Et ise täituda, pidi miski seda tühjendama. Et alati liikuda tagasi tasakaalu ,pidi miski seda sealt välja viima. Inimene on tubli olnud. Vat need harmoonilised reeglid ja seadused nagu looduseski läbivad aga kõiki reaalsusi. Nii ka ajastud järgivad seda. Ka üK ja inimkond. Algab täiusest, kukub kaosesse, suubub täiusse. Aeg aga kihutab mõlemitpidi. Nii saabki aimu tulevikust hoopis minevikust. Luues olevikus tulevikku, loome tegelikult endale minevikku. Sureme sündi ja sünnime surma.
- Lokster
LENNUL MIS ALGAB KAHEL TIIVAL
LÕPEB SINGULAARSUSES
Teine Maa..
Ühel eluajal..
Unustamised.
Meeldetulemised.
Teadvuse lainetused.
Unede lennud.
Hetk mil kukub kokku kõik mis me maailmast teadsime. Meie sisemine
maalmapilt muutub siis, ainsa HETKEGA ..
" Kotka tiivalöögist."
Kukume, " Maailma Sügavusse."
Endine.. asendub Uuega.
Hoiame endas selliseid hetki
- "vasakpoolselt laetud" hetki, taju liigutava jõuga.
Hetki mil miski andis meile " lennuki" - põhjustas kiire tajunihke,
lennutas meid välja meie "minapositsioonist".
"Teadvuse mere vasakule kaldale".
Tavaliselt me taastame kiiresti, mina kõikumalöönud positsiooni..
Parandame "kookoni".
Iga kord, kui inimene sünnib, ei sünni ainult keha. Sünnib võimalus, et elu leiab koha, kus Hea, Ilu ja Tõde võivad kohtuda. Ja just siis – mitte müüdi, vaid olemise keeles – tulevad kolm Maagi. Nad ei tule väljast, vaid seestpoolt.
Esimene Maag (Suur Mina) tuleb koos haavaga, kuid tema käes on tervendav Mürr. Ta ei küsi nime, sugu ega saatust. Ta näeb ainult seda, et elu on tulnud Loodusesse, kus on valu ja trauma. Ja ta ütleb vaikselt: „See elu peab vastu. Elujõu ringlus leiab tee ka haava sees.“
Mürr ei luba kergust, ta lubab tervenemist loomuliku Looduse ringluse kaudu. See on elu hoidva Hea algus – Suur Mina, toetav Olemisepinnas, mis kannab inimest enne, kui ta oskab end ise kanda.
Teine Maag (Kõrgem Mina) ilmub hingamisega, ja tema toob Viiruki. Kui laps tõmbab esimese hingetõmbe, tõuseb nähtamatu hingusesuits – mitte taevasse, vaid energiakehade tähenduseväljadesse. See Maag ei puuduta samuti niivõrd keha, vaid avab Vaate horisondid. Ta ütleb: „Maailm saab sulle nähtavaks. Ja sina saad maailmale nähtavaks.“
Viiruk ei ütle, mis on õige, ei ütle, mida teha. Ta annab selgineva Valguse, milles üldse midagi saab näha. See on kohaloleva Ilu algus – Kõrgem Mina, kasvav Maailmavaade, milles elu hakkab loovalt ärkama.
Kolmas Maag (Väikene Mina) astub ligi natuke hiljem, aga ta on kohal algusest peale, ja tema kingiks on Kuld. See Maag teab, et ühel päeval peab inimene oma valikud ise kehastama.
Kuid Kuld ei sunni, ta ootab ja ütleb: „Kui sa kord tahad ja teostad, siis vali nii, et see jääb transformatsiooni looma.“ See on keskse Tõe algus – Väike Mina, pingutav Hingeronimine, kes kehastab tahet, vastutust ja püsivust.
Ja siis nad vaikivad. Kolm Maagi ei jää õpetama. Nad ei anna juhendit. Nad ei tee inimeses midagi valmis. Nad ainult tunnistavad vaikuses inimolendi kolme võrdväärset tasandit.
Ja siis nad justkui lahkuvad – mitte teist teed pidi, vaid sügavamale. Nii sünnib inimene ja võib-olla isegi iga elusolend.
Seega igas inimeses on algusest peale:
Loomulik Hea maagia, mis kannab ka haava sees ja Mürr, mis toetab tervenemist.
Valguse Ilu maagia, mis teeb maailma nähtavaks ja Suitsuviiruk, mis suunab kasvule.
Teadlikkuse Tõe maagia, mis tahab kehastamist ja Kuld, mis ootab transformatsiooni.
Kristuse loos said need kolm korraga müütiliselt nähtavaks. Aga iga inimese sünnihetkes kohtuvad nad reaalselt. Ja kogu elu on vaid üks tee, kus inimene õpib üha uuesti vastu võtma selle, mis talle juba sünnihetkel kingiti.
Alar Tamming - Kolm maagi.
.
See pilt.
Sisekosmose raketi stardiplatvorm niiöelda..
Mitte ainult et sünnihetkes see kohtumine, vaid ka surmas, ego-surmas, uinumise hetkes.
Kõigil neil juhtudel, meid "kantakse" siit üle.
Stardinupule, kui siia "juhuslikult" satume, vajutaks sisemine vaikimine. "Kinni haaramine" vaikusest, mida see hetk kannab.
Mis tavaliselt järgneb, on vaimluse "plahvatus" (mõtetes indulgeerimine, mitte segi ajada vaimsusega).
Kulutame kogu oma vaba energia ("raketikütus") vaimluse peale,
Ja me unenägu katkeb.
Suur mina (tuleb "koos haavaga") <> Nidhogg ja Urdi kaev.
Väike mina (vahendaja, "maailmade vahel jooksja") <> Ratatoskr.
Kõrge mina <> Kotkas ja Vidofnir.
Lapime kokku vana maailma -
Parandame "kookoni".
Taastame enesetähtsuse varud.
Leitud maailm jääb maha
Ootama
Häälestust ..
Tahet ..
Taotlust ..
Viimset Võitlust ..
Tantsu Surmaga ..
Sisemist Lendu ..
" Ma olen juba loovutanud end jõule, mis valitseb mu saatust.
Ma ei klammerdu, seega pole mul midagi kaitsta.
Mul pole mõtteid, seega ma näen.
Ma ei karda midagi, seega mäletan ma iseennast.
Kirgas ja loobunud kõigest, lendan ma Kotkast mööda, vabadusse. "
Oleme vaid kübemed, (naguali) tuules ..
" ...see lakkamatu kangekaelne suremine
see elav surm,
mis hukkab sind, oo Jumal
Sinu karmis kätetöös
rooside, kivide,
allutamatute tähtede keskel
ja lihas mis põleb ära
nagu lõke mille on süüdanud laul,
unenägu,
vaevumärgatav kuma
...ja Sina, Sina ise,
oled võib-olla surnud ajastuid tagasi seal eemal,
ilma, et me seda teaksime,
meie, ussikesed, kübemed, tuhk Sinust;
Sinust, kes sa ikka veel oled kohal,
nagu täht, mille valgus jätab temast mulje,
tühja valguse ilma täheta,
mis jõuab meieni,
varjates
selle lõpmatut katastroofi. "
Poeet, aimab Jõudu.
Aga ta ei oma veel Jõudu.
Tee Jõu juurde, algab hetkest, mil maailm ei kanna meid enam.
Tahe puudutab, Tahtega puudutame ISE maailma. Maailma "uneväravate" taga, Maailma "kust tuleme."
Unes Tahte omamine on unes "maailma puudutamine" on "unes ärkvele" saamine, läbi une "silla" loomine.
On "Teine tähelepanu".
Ärkvelolekuastmed - "unenägemise väravad." Sedamööda, kuidas Teist tähelepanu nö. teravamaks ihutakse.
Teadvustades Vaimuseose
"Niipea kui elujõud kehast lahkub, lagunevad ka üksikud teadvused laiali ning lähevad tagasi sinna kust nad on tulnud - naguali. Sõjamehe reisid tundmatusse sarnanevad vägagi suremisele; erinevus seisneb ainult selles, et tema tunnete kimp ei valgu laiali, vaid avardub ilma ühendust kaotamata."
"Kotkas", ehk Kõiksuse isiksustamata jõud. Abstraktne jõud. Taust.
Ei tule ta kellelegi järgi ega vii kedagi ära.
Kui inimene Ise läheb.
-Avardutakse, Välja, "Kotkasse", isiksustamatusesse.
Mina lahustumisse. Spektrisse.
Ühendusi hoiab Tahe.
Nagual. -Lahkunu, kes tulnud, Tagasi.
Läbi " Väikse Surma"
"Surmal on kaks staadiumit. Esimene on pimedus. See on tähenduseta aste, väga sarnane Mescalito esimese mõjuga, kus tuntakse kergust, mis teeb õnnelikuks, täiuslikuks ja kõik maailmas on vaba. Kuid see on ainult pealiskaudne seisund."
Lihvides, piiritledes Vaimuseost
"Nõia selgituse viimane osa väidab, et mõistus üksnes peegeldab välist korda, teadmata sellest lähemalt midagi. Mõistus võib ainult tonali mõju jälgida."
"Kotka emanatsioonid grupeeruvad alati kimpudesse. Vanad nägijad nimetasid neid kimpe emanatsioonide suurteks ribadeks."
- Kas selliseid ribasid on palju?
"Sama palju kui lõpmatust ennast.
Nägijad on siiski avastanud, et maa peal on ainult nelikümmend kaheksa sellist riba."
Nimetu Ettekuulutusest
…
Kord saabub iga indiviidi elus hetk kui ta mõistab, et vanaviisi jätkata ei saa. Siis teab igaüks, et õnne ja rahu leidmiseks tuleb teha muutus. Seda hetke tuntakse kui Vaimu Koputust.
…
Kui Vaimu Koputus tabab gruppi või inimsugu tervikuna, kutsutakse seda Kotka Karjeks.
…
Kotka Karje kõlab alles siis kui inimkonna selg on kindlalt vastu seina surutud ja ta pea kohal ripub mõõk, sest oma loomuse tõttu otsustab inimene impulsiivselt alles väljapääsmatus olukorras.
Sinna, " kus hõljub Jõud"
" He stopped talking and looked at me. I knew that by "lateral shift" he had meant a shift of the point from one side to the other along the width of man's band of emanations instead of a shift in depth. I asked him if I was right.
"That's exactly what I meant," he said. "On both edges of man's band of emanations there is a strange storage of refuse, an incalculable pile of human junk. It's a very morbid, sinister storehouse. It had great value for the old seers but not for us.
"One of the easiest things one can do is to fall into it. Yesterday Genaro and I wanted to give you a quick example of that lateral shift; that was why we walked your assemblage point, but any person can reach that storehouse by simply stopping his internal dialogue. If the shift is minimal, the results are explained as fantasies of the mind. If the shift is considerable, the results are called hallucinations."
I asked him to explain the act of walking the assemblage point. He said that once warriors have attained inner silence by stopping their internal dialogue, the sound of the gait of power, more than the sight of it, is what traps their assemblage points. The rhythm of muffled steps instantly catches the alignment force of the emanations inside the cocoon, which has been disconnected by inner silence.
"That force hooks itself immediately to the edges of the band," he went on. "On the right edge we find endless visions of physical activity, violence, killing, sensuality. On the left edge we find spirituality, religion, God. Genaro and I walked your assemblage point to both edges, so as to give you a complete view of that human junk pile."
Don Juan restated, as if on second thought, that one of the most mysterious aspects of the seers' knowledge is the incredible effects of inner silence. He said that once inner silence is attained, the bonds that tie the assemblage point to the particular spot where it is placed begin to break and the assemblage point is free to move. "
Castaneda - Sisemine tuli.
Isiklik Jõud kasvab sedamööda, kuidas tähelepanu/energia saab vabaks igapäevamaailma küljest, kui olla vaikne, viia tähelepanu eemale igapäevamaailma saginast.
Vaikuseta, "tajumise punkt" on nagu kleepekas. Mitte taju, vaid aju punkt nö.
Kahene punkt.
Sest mõistus ei saa hakkama ilma kaheta.
Dualistlik maailmapilt, sündiski ju mõistusest.
Singulaarses maailmas hakkama saamiseks on Tahe.
Tahe puudutab maailma vahetult.
Mõistus, läbi enda loodud dihhotoomiate.
/NB väline maailm on paratamatult kahene, poolustega, mitte "lamedalt" singulaarne,
sama paratamatult vajame välises maailmas hakkama saamiseks mõistust./
Mida rohkem äärmuste poole, seda suurem sõltuvus dihhotoomiatest, seda vähem Isiklikku Jõudu, seda tugevam kleepekas.
See ongi, miks selliste seas pole 'teadmistega' inimesi.
On kinni oma tundlustes ja vaimlustes (olenevalt kummas ääres kinni, astraali või mentaali poolses), mida neil jagub.
Kleepekast lahti saades, esimene koht kuhu Taju tavaliselt nihkub, on Inimese Vorm (Jumal).
Uus ja veel tugevam kleepekas.
Kah vajalik, nagu mõistuski.
Kaitseks Tundmatuse eest, 'häälestuse Jõu' eest, maailma eest väljaspool "Inimese Riba".
"See kaob varsti ja siis sisenetakse uude regiooni, karmuse ja võimu regiooni. See teine staadium on tõeline kohtumine Mescalitoga. Surm on sellega väga sarnane. Esimene staadium on pealiskaudne pimendus. Teine on aga tõeline staadium, kus inimene kohtub surmaga. See on lühike moment pärast esimest pimendust, kui me leiame, et oleme kuidagi jälle iseendid. Siis rababki surm meid täieliku raevu ja võimuga, kuni lahustab meie elud mittemiskiks."
"Kui nägija vaatab üksisilmi Kotka tumedat kogu, näitavad neli valgusesähvatust talle, milline see Kotkas on. Esimene sähvatus, mis on kui välgunool, aitab nägijal eristada Kotka kehakontuure. Nägija silmab valgeid laike, mis meenutavad kotka sulgi ja küüniseid. Teine valgussähvatus näitab lehvimist, tumedust, mis tekitab tuult ja meenutab kotka tiibu. Kolmanda sähvatuse ajal märkab nägija läbitungivat ebainimlikku silma. Ja neljas ning viimane valguselahvatus paljastab Kotka tegevuse.
Kotkas õgib kõigi olevuste teadvust, kes hetk tagasi elasid maa peal ja nüüd, peale surma, hõljuvad Kotka noka vahele nagu lõputu parv jaanimardikaid, kohtuma nende omanikuga, põhjusega, mis võimaldas neil omada elu. Kotkas harutab need nõrgad sähvatused lahti, laotab laiali nagu parkal naha ja hävitab siis, sest teadvus on Kotka toit."
- C.Castaneda, Kotka And.
"Kotkas, jõud, mis valitseb kõigi elusolendite saatust, peegeldab ühetaoliselt ja ühekorraga kõiki neid elusolendeid. Seepärast ei saa inimene palvetada Kotka poole eeliste ega soosingu saamiseks. Inimlik osa Kotkast on liiga tähtsusetu ega mõjuta tervikut."
"Küsimus on selles, kuidas mitte lasta tonalil vaateväljast täiesti kaduda. Sõjamehe jaoks on kõige olulisem täpselt teada, millal lubada oma tonalil taanduda ja millal seda peatada. see on suur kunst. Sõjamees peab võitlema nagu saatan, et sundida oma tonalit tagasi tõmbuma, ja hetkel, kui tonal tagasi tõmbub, tuleb tal suunata kogu oma jõud selle taandumise peatamiseks."
"Kui tonal tagasi tõmbub, sulgeb sõjamees värava teiselt poolt (nagual). Niikaua kui tonalit miski ei ähvarda ning tema silmad on pööratud ainult tonali maailma suunas, asub sõjamees tara kaitstud poolel. Ta paikneb tuttaval pinnal ning tunneb hästi kõiki reegleid. Aga kui tema tonal tagasi tõmbub, jääb ta tuulisele küljele ning avaus tuleb sulgeda või ta puhutakse minema. Ma ei tee lihtsalt sõnu - teisel pool tonali silmade väravat raevutseb tuul. Tuul, mis võib elu minema pühkida. Tegelikult on see sama tuul, mis puhub kõik elavad olendid siia maa peale."
"Surm siseneb läbi kõhu," jätkas ta. "Otse läbi tahtemulgu. See ala on inimese kõige tähtsam ja tundlikum osa. See on tahte ala ja samuti ala, mille kaudu me kõik sureme. Tean seda sel moel, et minu ally on juhtinud mind sellesse staadiumisse. Nõid häälestab oma tahet, lastes surmal enda üle võimust võtta, ja kui ta on lame ja hakkab avarduma, siis tuleb tema laitmatu tahe ja kogub udu jälle üheks isikuks."