+ VAIMUKAEV +
- By varrak
On Allikad , mis kui Valgused
On Allikad , mis toidavad Sõnadeta
On , Vaimuallikad
Allikad ei ole , ei head ei halvad
On alati, oma Looja nägu
Millisteks nad endile Loome ..
Mida Soovime ..
Samast "materjalist" millest voolime deemonid,
voolime ka inglid.
Sama allika veest.
Nagu Kaevu Hõikad ..
Come the raven, come runes
Free my soul in the tree of destiny
Glowing runes carved in me
Whisper to me their wisdom
On Allikad , mis puhastuvad
On , mis puhastavad
Et Allikas saaks puhastada. Tuleb jõuda AllikaSilmani
Allika Põhjas.
Seal, kus meie Veskikivi puhkab.
Seal, kus jahvatame oma saatusejahu.
Hoidudes , Konksudest.
Ja Konksutajatest.
Kuidas luuakse hirme ?
Tehases, nimega religioon.
On, konksud saatuse ohvritele.
Konksud, kronksud, krõnksud..
Ohvritunne ajab Jooma, otsima "eluvett".
Otsima Allikat.
Elust puuduvat miskit.
Elu animeerivat miskit.
Paremat saatust.
Väljakutset.
Piletit Paradiisi.
Vabastust Põrgust.
- Sarnaselt , kui vormitakse muusasid.
Mõista Animat, on mõista Muusat.
Meie unistused animeerivad meid , täidavad meid eluga.
Vokk, ja kudujad neitsid.
Et jõuda Allikapõhja, tuleb läbida " kiht, kus hirmud."
"Deemoni varitsuskonksud."
Silm. Deemon. Eraldiseisev Mina.
Väidab, et on Kõik.
-Rünnak minamõttele.
Seal kus Kaevu põhjas Silm.
Deemon, valvab Silma.
"Võimet näha mina maailma asju".
Et läbida deemon.
On Kaevud, mis Annavad..
On Kaeve, mis Võtavad..
Deemon raputab peeglit.
Peegel, on Minamõtte kodu.
Kes suunatud välisele, seda peegel kohutab.
Sunnib haarama raamidest.
Tuskin kauaa
Lihansa vanki
Kohtaa tyhjyys autuuden
Silmiin katsoo
Kuoleman lintu
Teljettynä
Keskellä varjojen
Raugemise-unesse
Oma liha vangiks.
Koopasse ei minda aga õndsuse järgi vaid ,et kahaneda nullini. Loobuda kõigest ning saada tühjuseks. Olematuks. Ei millekski enamaks kui kõige pisemaks allikapisaraks. Ükskõik kui edukas ei ole tee kõrgema valguse poole, aina tihedamate vallidena hakkab tõusuteele kerkima pimedusevarjusid. Tume ja must neelab aiva usinamalt iga valgusetäpi. Seda seni kuni lõpeb vastuhakk neile. Kuni lõpuks suudetakse siduda valgus ja vari üheks roniköieks. Mis kattub -langeb ära ning nii kuni nullini. Tasakaal kuni punktini- plussi algosa ja miinuse algosa võivad olla ühes ja see ongi olemasoleva väljendus. -Stepsel
Minamõtteta maailma
Jäävad Kihid, ja nende vahel Reisimine.
Maailmast saab Sibul.
Oleme loodud Voolama , Ürgpooluste vahel.
Pitseri maailmast väljas.
Vabadel väljadel
One horse was red
The other was blue
Running and rolling
Where the moonflowers bloom
Reisid minamõtte taha on reisid läbi Sibula kihtide.
Kihid täis muutumise valu.
Reisid Kotka tiibadel loomise väljade kohal.
Iga selline nihkumine , kui suremine. Hetk vaikust.Siis . . .
Hirmude taha . . .
Deemoni , taha . . .
Reisid Minamõtte taha . . .
Sibula kihtide vahele. . . .
Minamõtted kui "peegeldused sibula kihtidest".
Minamõte hoiab kinni mustrites ja enesepildis.
hoides enesepeegelduse peeglit ümbritsevat raami.
Deemon esitab väljakutse, raputades peeglit, lõhkudes raami.
Võib minna hulluks, leides end raamideta maailmas
Põhjata maailmas
Deemoni mängumaal
Maailmas, kus mitte miski, ei ole enam kindel.
Kus pildis peeglis ei saa enam olla kindel.
Kus kõik on voolamises.
Põhi-, alus-, baastasand kaob.
-Põhi kaob-
Jäävad Kihid, ja nende vahel Reisimine-Voolamine.
Tähtis on kleepunud kihid lahti saada.
Kuid on ka inimesi, kes otsivad vaikust. Sest nende jaoks ei ole meditatsioonis saavutatav vaikus, tühjus, pimedus viimane samm, vaid kõigest vahend kommunikatsiooniks, nägemiseks, jumaliku tajumiseks. On loogiline mõelda: selleks, et kogeda, kuulda teist, pean ma ka ise vait olema. Et tunnetada, millest kõneleb, mu ümbrus, ei tohi ma kõnelda ise. Oma seotuse tunnetamine kõiksusega viib läbi julguse vaadata pimedusse, tühjusse, mõttetusse.
-Argo Moor, nimetu
Ma ise olen selline pigem hulkuja. Ja oma hulkumistes ma olen väga sageli tegelikult tundnud seda tunnet, et inimene on hästi tillukene. Ja iga kord see tunne on olnud tegelikult täidetud sellisest sügavast rõõmust. Selles ei ole mingisugust üksindussepaisatust, vaid minu meelest inimene olla tähendabki tunda oma õiget mõõdet ennekõike, seda et sa oled imetillukene. Ja selle kõrval ka seda et tegelikult sa oled looja. Et sa oled üks loojatest. Et imetillukene küll aga sugugi mitte tühine. Ja kõik need müüdid mikro- ja makrokosmose ühtsusest, ükskõik kas nad räägivad siis sellest ehituslikust printsiibist, energeetilisest ühtsusest või ka sellest viisist kuidas me elame, kuidas me sündmusi läbime. Minu meelest, nad on vahend mis inimesel laseb, tillukesena seistes, tajuda seda rõõmu, just tajuda seda selle ühtsuse kaudu, mis on tegelikult nende müütide põhisisu.
"Püüa see kinni! Püüa kinni!" röögatas don Juan.
Sain peeglist kinni just enne, kui see oleks vastu kive kukkunud ja tahtsin seda veest välja tõmmata. Vee asemel oleks nagu liim olnud. Peeglit välja tõmmates tirisin kaasa ka suure tüki kummitaolist ainet, mis kiskus peegli mu käte vahelt ja paiskas selle tagasi vette.
Don Juan näitas üles erakordset väledust. Ta püüdis peegli kinni ja tõstis ilma mingi pingutuseta servapidi üles.
Sellist melanhooliahoogu polnud mul kunagi varem olnud. Minu kurbusel ei lnud mingit silmnähtavat põhjust; seostasin selle mälestusega sügavustest, mida olin peeglis näinud. Mind täitis ühtaegu puhas igatsus sügavuste järele ja mõõtmatu hirm selle sügaviku jäise üksilduse ees.
-Carlos Castaneda, Sisemine tuli.
- Don Juan ütles, et parim viis melanhooliast vabaneda on selle üle nalja heita. Ta pilkas, et minu esimene tähelepanu teeb nüüd kõik, mis võimalik, et taastada jõulurahu, mida häiris minu kokkupuude allyga. Kuna ta ei saanud selleks kasutada ratsionaalseid vahendeid, siis suunas ta oma jõupingutused kurbusele.
Ütlesin don Juanile, et minu melanhoolia jääb ju sellegipoolest melanhooliaks. Sellega kaasa minnes, olles tusane ja sünge, vabanesin ma vähemalt üksindustundest, mille tõi kaasa nende sügavike meenutamine.
"Lõpuks ometi hakkab sulle midagi pärale jõudma," ütles ta. "Sul on õigus, pole midagi üksildasemat kui igavik. Ja meie, inimeste jaoks ei ole miski mõnusam kui olla inimolend. Siit saabki alguse inimese paradoks. Kuidas saab inimene säilitada oma inimliku piiratuse ja sellegipoolest võtta rõõmuga ja sihikindlalt ette rännaku igaviku absoluutsesse üksindusse? Kui sa selle mõistatuse lahendad, siis oled selleks rännakuks valmis."
Locke.
The Swan Station has two entrances, a hatch and a door.
Kaev ühendab Ego Isega.
Vari ootab.
Varju kutsub välja, kes vaatab kaevu.
Enda sisse.
Näljane vari, ilmub kutset ootamatagi.
Kaevu põhjavirvenduseks.
Näljane tähelepanu ootusest.
Häälestuse ootusest.
Kaev on, asub, Kaevu laskumisest algab ,Varjupool.
Kaevu läheme ,üksi.
Väljume ,Teisel pool ,spektris.
Behind shadows, behind fingers
I'm hiding my true passion
To be, to be alone
In my garden,
in its corners
I'm looking for the path of my thoughts in the dark
Open the gate, it's the rigth time
Let the wind makes a ring the trees
Let the shadows move on the ways
I'm entering the tomb of tales
Here you find revived puppets
One of them is you
I'm coming to everyone like the trees and feelings
Here you find - maybe yourself
Behind shadows, behind fingers
I'm hiding my true passion
To be, to be alone
In my garden,
in it's corners
I'm looking for the path of my thoughts in the dark
Hey you, I'm watching your steps for a long time
The sun stretches your shadows to me
I know you have no power
Without sight,
without thoughts
With feeling of cold fear
Hey you, you've forgotten something on your way
You've forgotten yourself, my friend
I think, you're going to fall down to knees today
Awfully tired in your shadow
Võib väljakutse, vastu võtta.
.. Ootab meid, Kaevu põhjas ..
.. me Ise.
Ootab ,
Looduse spektris.
Terviklikkuses.
-Sõrmuses-
Kohas, kus surime.
Varjude tantsudes
Unustatud radadel
Kohas ,kus elustuvad tunded.
Nõiduse Ringid..
>
>
Pärisvaim.
Kui jõuame, Põhjani.
Võidame , end tagasi.
Kaevu põhjast, see on ka Mere põhjast. Ookeani põhjast
Kaevu põhjas, iseteadvus kohtub ühisteadvusega
Ookeani põhi, on "Kaevu põhja all"
"Kaevu põhjast läbi"
Kaevu põhjast, tuuakse ülese Ruunid
Ülese, Merepõhjast
-Ühisteadvuse põhja settinud
Vanatarkuse
abstraktsete tuumade "pärli"kivid
Esivanemate varandus
Ruunijõud
Läbi kogeva, alateadvuse, ärkvelteadvusse.
Paganatarkuse äratusse.
Kaarnakutsesse.
Kaarnakutses, on Looduse tagasitulek
RaudLinna, kohale, vanale asemele
______________________________________________________________
Three classes of Prajapati's sons lived a life of continence with their father,
Prajapati (Viraj) the gods, men and Asuras (demons).
The gods, on the completion of their term, said, 'Please instruct us.'
He told them the syllable 'Da' and asked, 'Have you understood?'
They said, 'We have. You tell us: Control yourselves.'
He said, 'Yes, you have understood.'
Damyata,
Then the men said to him, 'Please instruct us'.
He told them the same syllable 'Da' and asked, 'Have you understood?'
They said, 'We have. You tell us: Give.'
He said, 'Yes, you have understood.'
Datta,
Then the Asuras said to him, 'Please instruct us.'
He told them the same syllable 'Da' and asked, 'Have you understood?'
They said, 'We have. You tell us: Have compassion.'
He said, 'Yes, you have understood.'
Dayadhvam
- Brihadaranyaka-Upanishad
______________________________________________________________
Now burn, new born to the world,
Doubled-naturéd name,
The heaven-flung, heart-fleshed, maiden-furled
Miracle-in-Mary-of-flame,
Mid -numbered He in three of the thunder-throne!
Not a dooms-day dazzle in his coming nor dark
as he came;
Kind, but royally reclaiming his own;
A released shower, let flash to the shire, not
a lightning of fire hard-hurled.
- The Light Of The World, Evelyn Underhill
"Those [mystics] who conceive the Perfect as a beatific vision exterior to them will find in the doctrine of Emanation something which answers to their inward experience, will feel the process of their entrance into reality to be a quest. . . .
Those for whom mysticism is above all things an intimate and personal relation. . . will fall back upon imagery drawn largely from the language of earthly passion. . . .
Those who are conscious rather of the Divine as a Transcendent Life. . . and of a strange spiritual seed within them by whose development man . . . attains his end, will see the mystic life as involving inward change rather than outgoing search".
Algiz
Algus
Ürgolev Üks
Yr
Ürg
Veest algab Suremine.
Aga ka Sündimine.
Vee juurde tullakse..
Tunnistama, Hingede Rändu..
Kustutama, Janu..
Saatmine , Ära.
Võtmine , Vastu.
Mööda Ajajõge..
Reis Põhja
Reis Mäkke
Reis , Veeni
Reis , Eneseni.
Reis Eneseleidmise Teel
Hinge Tagasitoomise Teel
____________________________________
haque homme doit accomplir une voyage
ce voyage physique et spirituel
amene a la victoire
Reisid..
Kui hanede Reisid..
Kord, otsides kodu..
Kord, lahkudes võõrsile..
Looked..
Saatuse käänud..
Hing Kodus
Kuni Minekust , saab Tulek
Sukeldumine
Põhja otsimine
Kuristiku otsimine
"Each eidolon shaped by human faith remains the shell of a truth eternally divine, and even the shell itself may hold a ghostly power. The soft serenity, the passionless tenderness, of these Buddha faces might yet give peace of soul to a West weary of creeds transformed into conventions..." - Lafcadio Hearn
Identiteedi otsimise reisid lähevad läbi oma varju teadvustamiste, teadvustumiste.
Vari ei anna eksimise võimalust. Nagu ei anna eksimise võimalust sfinks.
Valvab, Kuristiku kõrval.
Vaimu kutsel
Allika kutsel
Vee Maailma kutsel
Sügavast Sinisest
Põhja Allikast
Sügavik vastab, kui küsida.
Siis Sfinks, hüppab kuristikku.
Siis, tulevad Vastused.
Langemine,
Kukkumine,
Sisemisse sügavikku
Silma
Kuristikupõhja
Nimetamatusesse.
Seletamatusesse.
Ühendab, tundmuste kaevuga.
" You Are, The Eyes Of A World".
Oma loo algusesse
Põhjusesse mis meid võimaldas
Võttis Ilmasambast.
Tõstis , Ürgsupist.
Tõstis Ellu.
Istutas Õunaseemne..
__________________________________________
Everyone who has died a natural death from illness in house or tent passes to the Narrow Ridge World. This is a big country that lies in the open sea, and a lot of hunting for all kinds of sea creatures goes there. The spirit-conjurer can also journey to this place, but such journeys are just pleasure trips. A journey that has a definite purpose takes him down to the great Mistress of the Sea. She jealously watches over hea seals, causing human to suffer want. The preparations for the spirit- conjurer to take such a nether journey are approximately the same as those for a journey up to the Land of Day. All the lamps in the house are extinguished, and the moaning and sighing of long-dead people are heard. This sighing sound gives the impression that the spirits are living like sea beasts under the water. One also hears the splashing and puffing of animals coming up for breath. Everone in the house now sings a song of power that is repeated again and again:
We stretch forth our hands
To help thee up
We are without food
And without game
We stretch forth our hands...
Before the great spirit-conjurer, a passage opens up that runs down through the earth to the bottom of the sea, almost like a pipe. In this way he reaches the house of the Mistress of the Sea. It looks like an ordinary house for humans, but it has no roof and everything is open on top so that the Mistress of the Sea can keep an eye on the dwellings of men from her place by the lamp. All possible game creatures - ordinary and bearded seals, walruses, and whales - are assembled to the right of her lamp, lying there and breathing.
Before the narrow entrance of the house lies a vicious dog that has to be driven off before the spirit conjurer can enter. When he finally gets in, as a sign of anger, the Mistress of the Sea may be sitting with her back to the lamp and to all the game animals, which she would otherwise send up to human beings. Her hair is disheveled and out of order, and she is awesome to look at.
The spirit-conjurer must immidiately take her by the shoulder and turn her face to the lamp and the animals.
Then he must stroke her hair and smooth it down in a kindly way, saying:"Those above can no longer hunt seals."
Thereupon the Mistress of the Sea answer: "It is your own trespass that are barring them the way."
The spirit-conjurer must use all his arts to appease her wrath.
When she is once again positively disposed, she takes the animals one by one and drops them on the floor.
Then it is as if a whirlpool were aroused at the entrance to the house - the animals dissapear into the sea.
That is a sign of fruitful hunting and plenty for human beings.
Now it is time for the spirit-conjurer to return to his companions waiting for him above in is home place. They can already hear him coming from a distance. They hear the rushing sound of his movement up the passage that the spirits have opened for him. Wight a mighty "plu-a-he-he!" he pops up in his place behind the curtain: "Plu, plu," like a sea beast shooting out of the deep, driven by the mighty pressure in his lungs.
For a moment the house is completely silent. No one dare to disturb the silence before the spirit-conjurer speaks:"I have something to say." All in the house answer: "Let us hear, let us hear!" And the spirit-conjurer continues in the ceremonial language of the spirits: "Word wants to come up!" This is a sign for everybody in the house to confess taboo violations they have committed, which have aroused the wrath of the Mistress of the Sea. "Perhaps it is my fault! It is my fault!" people call out in disorder. Women and men shout this out for fear of hunger and bad hunting. The names of everyone in the house are named. Each one must confess his guilt. In this way, everyone gets to know a great deal about things they had no idea, about other people's secrets. But in spite of everything that is heard, the spirit-conjurer may still not be satisfied. He refers to himself as a unfortunate who has not yet learned the whole truth and repeatedly breaks out into laments.
It might suddenly happen that someone comes forward with a secret sin that they had meant to keep hidden. Then great relief comes over the spirit-conjurer, and he shouts out: "That was it! That was it!" Frequently quite young girls are guilty of the misfortune that has struck the home place. But if the women are young and willing to do penance, this is always a sign that they are good women. As soon as they have confessed their guilt, they are immidiately granted forgiveness by the Mistress of the Sea. Great joy that a misfortune has been averted now fills everyone, and all firmly believe that the next day there will be an abundace of game.
Sacred Journeys
Mouth Of The Dead
Kohtumised ,
mis muudavad
vapustavad ,
põhjani
puudutavad ,
tuuma
Siis, tõstmine välja.
~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
Mõistke, mõistke, mehed noored
Teadke ära, naised targad
Mis seal meie õue alla
Meri meie õue alla
Mis on mere keske'ella
Saar seal mere keske'ella
Mis seal saare keske'ella
Kaev seal saare keske'ella
Mis seal kaevu keske'ella
Sammas kaevu keske'ella
Meri - Ürgolek - Alg-olek
-Kust ilmub, kõik mis olemas-
Singulaarsus
On kohal siinsamas ja samas ka , jalgade all.
Saar - Tühjusest kerkiv maailm
Kehastuv
Ilmutuv
Puhas. Rikkumatu.
Ehe.
Kaev - Värav Tühjusesse,
Sise-Maale.
Algallikasse
Sammas - Ilmapuu tüvi
Sampo. Loovvägi. "Tühjus mis täis"
Ilmaratta rumm.
Mis sääl samba otsa’assa?
Sõel on samba otsa’assa.
Mis on sõela põhja päälla?
Sõrmus sõela põhja päälla.
Mis sääl sõrmukse siessa?
Neli nuorta neitsikesta.
Üks sääl kuab kuldavüeda,
tõine luab loogelista,
kolmas kassikäpalista,
neljas nutab noorta miesta.