Tõmbusin järsult kõrvale teepeenrale ning just seal oli mul esmakordselt elus selge arusaamine minu sees olevast kahesusest. Minu sees oli kaks ilmselt eraldi osa. Üks oli äärmiselt vana, ennast hästi tundev, ükskõikne. See oli see osa minust, mis ei tundnud muret, kuna kõik oli võrdväärne. See nautis asju ilma midagi ootamata. Teine osa oli kerge, uus, hüplev, erutatud. See oli närviline, kiire. See hoolis iseendast, kuna see oli ebakindel ja see ei nautinud mitte midagi, kuna sellel lihtsalt puudus võime end millegiga seostada. See oli üksik, pinnapealne, haavatav. See oli osa, millega ma vaatasin maailma.

____________________________________________________________________________________________________

"Vaikne teadmine on miski, mis on meil kõigil, " jätkas ta. "Miski, mis valdab täielikult, tunneb täielikult kõike. Kuid see ei saa mõelda, seega ei saa see ka sõnaliselt väljendada seda, mida ta teab."

____________________________________________________________________________________________________

Vanaaja inimene teadis kõige otsesemal viisil, mida teha ja kuidas seda kõige paremini teha. Aga kuna ta tegi seda nii hästi, siis hakkas temas arenema isekus. Sedamööda, kuidas individuaalse ise tunne muutus tugevamaks, kaotas inimene oma loomuliku seose vaiksete teadmistega. Kaasaegne inimene, kes on selle arengu pärija, leiab end seega lootusetult eraldi kõige selle allikast, nii et kõik, mida ta teha võib, on väljendada oma meeleheidet küüniliste ja vägivaldsete tegudega. Inimese küünilisuse ja meeleheite põhjuseks on see osa vaiksest teadmisest, mis temas veel alles on jäänud, mis teeb kahte asja: kõigepealt vihjab see inimese muistsele seosele kõige allikaga; ning teiseks annab inimesele tunde, et ilma selle seoseta ei ole tal lootust ei rahule, rahuldusele ega saavutusele.
C.Castaneda - Vaikuse Jõud - Koht, kus ei ole haletsust.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

_________________________
Carlos Castaneda:
Vaikus on sild maailmade vahel. Vaikus on võti nõidusesse.

Unenägemine ja varitsemine on kaks vastandlikku kunsti.
(Kunst on suunatud inimloomuse vasakule, praktilise tegevuse küljele
Õpetus paremale, intelligentsi küljele.)

Unenägemise kunst on tajupunkti liikuma löömiseks.
Varitsemise kunst on tajupunkti fikseerimiseks.

Tajupunkti liikuma saamiseks vajame Jõudu.
Jõudu saame Vaikusest.

Seesmise ehk inimesest endast algava "Vaikuse (seega, ka Jõu) kogumise" meetodi näiteks on "mittetegemine."
Näiteks puulehtede vaatamine viisil et keskendutakse mitte lehtedele endile vaid ruumile nende vahel.
Põhimõte tähelepanu suunamises välja harjumuspärase, tavamaailma köidikutest - väljalistest mõjudest.
Kuni "käib nõks," jõutakse "shamaaniilma."

-Mõtte uperpall tundmatusse.
Mõistusest/mõtlemisest alanu (esialgne keskendumisülesanne kui mõistuse programmeering) ületas mõtlemise piirid.